Bass

– madalaim meeshääl. Kehastab kuningaid, preestreid, inkvisiitoreid, kellegi isasid ja teisi autoriteete ning võimukandjaid, sageli vanemaid meesterahvaid, koomilistes ooperites aga natuke ohmusid vanainimesi, vahel ka kuradit. Rossini värvikas don Basilio, see „Laimujutu” esitaja „Sevilla habemeajajas” on bassi roll.

Bariton

– tenori ja bassi vahepealne meeshääl, mille hääletoon on lähemal bassile. Baritonid kehastavad sageli asjalikke ja abivalmis isasid ja õnnetuid abielumehi, aga ka intrigaane, kelme, samuti röövleid, kaabakaid, vangivalvureid ning muid vastikuid tüüpe.

Tenor

– kõrgeim loomulik meeshääl, ka see kõrgeimalt tasustatud meeshääl. Pavarotti sai oma kõrgaastatel ühe õhtu Metropolitani laval laulmise eest 50 tuhat dollarit. Tenor esitab kangelaste, esimeste armastajate ja hurmurite rolle. Tenori rollid on väärikad. Intriigides ta ei osale, kuid võib teistelt meestelt naisi üle lüüa. Tenor on tavaliselt ka see õnnetu armastaja ning tema lõpp ooperis on fataalne. Bel canto heliloojad armastasid kirjutada tenoritele pikki ja traagilisi surmastseene. Kuid Verdi armastas kirjutada väärikaid peaosi (kuningad, hertsogid, krahvid) just baritonile. Ka tema õnnetu kojanarr Rigoletto on baritoni esitada.

Metsosopran

– naishääle keskmine kategooria kontraaldi ja soprani vahel, asub lähemal sopranile. Viimasega võrreldes kehastab mõnevõrra ebameeldivamaid inimesi, kuid ilmtingimata jõulist ja tahtekindlat karakterit. Metsosopranid võivad olla nõiad, võrgutajaid ja esimese armastaja rivaalid.  Metsode esitada on tänapäeval barokkooperite meesterollid ning muidugi teismelised poisid. Kui teile tänaval Bizet` ooperi Carmen vastu tuleb, siis teadke, et tegemist on metsosopraniga. Võrreldes sopraniga ei pea metsosopran nii sageli surema.

Sopran

– kõige kõrgemaid noote laulev naishääl (käivad jutud, et ka kõige kõrgemini tasustatud häälekategooria), ooperimaailma diivad ja staarid, jäägitult asjatundliku ooperipubliku poolt jumaldatud. Sopranid on läbi aegade esitanud kangelannade, lugupeetud abikaasade ja eriti esimeste armastajate rolle, kuid osalevad meelsasti ka intriigides ja peavad kiivalt oma meestel silma peal. Üldiselt kehastavad sopranid pigem kenasid inimesi. Nende tegelaskujud surevad sageli. Näiteks Violetta Verdi „La Traviatas”.